Kuidas ma kepikõnni maailmakarika etapil kuuendaks tulin

Üle mitme aasta olen ma taas jõudnud seisu, et tahaks rääkida ühte lugu, aga mul ei ole blogi. Ja ühe loo pärast luua terve blogikeskkond tundub veits mõttetu, seega taas ekspluateerin ma meie firma blogi ja räägin siin loo sellest, kuidas ma sattusin kepikõnni maailmakarika etapile Hiinasse ja tulin sealt tagasi kuuenda kohaga nii 10 km kui poolmaratoni distantsil. Samuti teenisin ma kogu maailmakarika võistluste käigus 400 jüääni auhinnaraha, mis on küll kõigest  50€, kuid sellest hoolimata ilmselt oluliselt rohkem, kui Eesti murdmaasuusakoondis viimase viie aasta jooksul pundi peale MK-l kokku on teeninud. Great success, nagu ütlevad suured filosoofid.

Kuulus kepikõndija Marti Soosaar teel 9. juulil kepikõnni maailmakarikasarja järjekordsete punktide suunas. Pilt on täis lootust, et kepikõnnivõistlused jätkuvad ning tulevastel generatsioonidel on siit õppida nii mõndagi.

On suhteliselt tõenäoline, et te pole elu sees kuulnud kepikõnnivõistlustest. No mina olin kuulnud, et tahetakse midagi sellist teha, kuna eelmises elus töötasin poole kohaga ka Eesti Kepikõnni Liidu peasekretärina ja olin olnud ka koguni Rahvusvahelise Kepikõnni Liidu (INWA) juhatuse liige. Juba toona, viis aastat tagasi, oli jutuks, et äkki tekib ala vastu suurem meediahuvi, kui korraldada mõni võistlus, mille sportlikest tulemustest saaks raporteerida. Minu arvamus oli pigem, et võiks teha siukse Worldloppeti laadse sarja, kus osalejad saaksid koguda templeid ja käiks osalemas osalusrõõmu mitte võistlushimu pärast.

Aga nüüd siis jõuti esimeste võistluste korraldamiseni ja kõige esimene maailmakarika etapp toimus juuni alguses Lätis ehk meile päris lähedal. Paraku mulle ajaliselt sinna minek ei sobinud, et oma uudishimu rahuldada ja teada saada, kuidas näeb välja üks kepikõnnivõistlus.

Suhteliselt suur oli mu üllatus aga, kui umbes kuu aega tagasi Eesti Kepikõnni Liidu praeguse juhatuse liige Rene Meimer saatis mulle järgneva kirja:

Tere Marti !

Sain Aki Karihtalalt (märkus: INWA president) kirja, et Eestist kutsutakse kedagi INWA World Cup-ile Hiinasse 8.-9-juulil 2017.
Korraldajad sponsoreerivad 600 euroga sõidukulusid ning kohapeal kõik kulud.
Kas tahaksid ise minna või tead kedagi ?
Palun anna kiirelt tagasisidet või võta ise Akiga ühendust.

Terv. René

Koos INWA presidendi Aki Karihtala enne 10 km võistluse starti.

Tundus suht lahe pakkumine ja skyscanneris kiire tiir ütles, et lennupiletid saab kätte ca 850€-ga mis viis selle seikluse omaosaluse võrdlemisi talutavale tasemele. Ajaliselt juuli algus ka sobis, sest tööalaselt ei juhtu juulis ei meie kontoris ega meie klientide ja koostööpartnerite juures mitte midagi. Regasin end ära ja ostsin piletid.

5. juuli õhtupoolikul startisin Tallinnas Moskva suunas, kus sain lennujaamapingil veeta terve öö ja siis edasi Pekingisse. Kus avastasin, et mu järgmine lennukompanii Hainan Airlines oli Pekingi ja Xiningi vahelise lennu tühistanud. Rahulikult pakuti mulle piletikassas võimalust sõita järgmisel päeval, mis mulle kahjuks ei sobinud ja nõudsin paremat lahendust. Kogu dialoog toimus nutitelefonis hiina keelt inglise keelde tõlkides ja vastupidi. Selle triki sain selgeks Pekingi lennujaamas, kus pidin samuti mõned tunnid ootama ja ei saanud muidu isegi kohvi ja võileiba tellida, kui telefoni abi ei kasutanud. Sellise kodukootud sünkroontõlke kasutamine meenutas mulle Netflixi sarja Black Mirror üht osa. Tulevik on käes juba täna. Sain isegi umbkeelsete hiinlastega suhtlemisega hakkama.

Aga kui nüüd tulla tagasi Hainan Airlines juurde, siis nii pea, kui selgus, et mulle nende pakutud variant ei sobinud, siis leidsid nad mulle järgmise lennu, mis startis juba poole tunni pärast teisest lennujaama terminalist ja oli teise lennufirma oma ja ma polnud checkini teinud ja pagasit sisse andnud, aga siiski jõudsin. Tänatud olgu Tiina Toropi juures aastatepikkune jooksukiiruse lihvimine. Võib olla lennujaamas inimeste vahel slaalomi jooksmine ongi tegelikult minu ala, aga kahjuks selles võistlusi ei peeta.

Igatahes olid sama lennu peal nii INWA president Aki Karihtala oma tütrega ja Hiina Kepikõnni Liidu president Ted Tian, kellega olin mailitsi suhelnud ja kes kogu mu kohapealse orgunni eest pidi vastutama. Seega Xiningis mul esmalt mingit sildiga hiinlast otsida ei tulnud, vaid sain juba nagu härra, lennujaamast otse hotelli sõita.

Koos Hinna Kepikõnni Liidu eestvedaja Ted Tianiga 21,1 km võistluse finišis enne autasustamistseremoonia algust.

Peale lõunasööki pidi olema osalejate esimene kogunemine ja stardimaterjalide kättejagamine. Olin lubatud ajal hotelli fuajees oma elu esimese maailmakarika numbri järel ja sinna kogunes igat masti kirju seltskond. Kes oli Turkmeeniast (ma olin sellise riigi olemasolu juba unustanud), kes Sudaanist, Boliiviast, Kasahstanist, Bangladeshist, UKst, Venemaalt… Kust iganes veel. Paljud neist nägid ikka kahtlaselt ebasportlikud välja. Mõnel tundus kehamassiindeks olevat põhjapool kolmekümmet, mõni kimus stardimaterjale oodates hotelli trepil suitsu, Turkmeenia härrad ei viitsinud isegi trepile minna, vaid tossasid fuajees.

Ma olin Aki käest saanud mulle lubatud kepikõnnikepid. Ma ei tahtnud neid ise Eestist vedama hakata ja olin rõõmuga nõus, et võistlen koha pealt saadud varustusega. Nagunii ma mingeid kõrgeid kohtasid ei plaaninud endale. Nüüd olin ainukesena oma keppidega fuajees, sest lubati, et pärast on ka väike treening. Selgus, et teisedki pidid korraldajate käest kepid saama, aga need ei olnud veel jõunud. Oma suureks üllatuseks avastasin, et minuga sõbralikult juttu rääkima tulnud Boliiva tütarlaps hakkas mult uurima, et kuidas see keppidega käimine üldsegi käib. Veel suuremaks üllatuseks avastasin, et niipea, kui ma hakkasin talle selgitama, kuidas keppe kätte võtta ja kuidas nendega käia, siis kogunes kogu see ülejäänud hotelli lobbysse tulnud seltskond, pea 30 inimest, ka ümber minu ja hakkasid ka oma küsimustega pommitama.

Nana Boliiviast ja Lucy Inglismaalt said oma elu esimesed kepikõnnikepid kätte päev enne MK starti ja olid varustusega väga rahul. Ega nad osanukski vinguda millegi üle, kepikõndi nad varem proovinud polnud.

Mitte keegi polnud varem kepikõndi proovinud ega neid keppe näinudki. Kuidas see võimalik on, tekkis mul õigustatud küsimus. Mis moodi nad siia maailmakarika etapile üldse sattusid? Meenus Venetsueela suusahunt möödunud talviselt Lahti murdmaasuusatamise MMilt, kes polnud varem suuski katsunud, ei tea kas pildilt näinud oli.

Vastuse sain enda jaoks pikapeale kokku. Selgus, et tegemist oli välistudengitega, kes õppisid Hiina ülikoolides ja kes olid siis selleks võistluseks kohale aetud. Sportlane polnud neist keegi, tavalised mehed-naised. Mõnel olid spordiriided, mõni aga suisa suvaliste kosside ja teksapükstega plaaninud oma otsad MK-l maha kõmpida.

Kepikõni MK-le oli kokku tulnud küllalt kirju seltskond maailma eri otstest inimesi, kes tegelikult olid enamuses Hiinas õppivad välistudengid. Pildil osalejad Turkmenistanist, Kasahstanist ja Venemaalt pärast 10 km võistluse finišit osalejatele antud lõunapakke hävitamas. Plakati taga kohalikud elanikud, kes olid võistlust vaatama tulnud.

No igatahes reede õhtu jooksul said nad oma varustuse kätte ja kellel viitsimist, katsetas sellega ka natukene hotelli ees. Mina kõndisin oma keppidega mõned kilomeetrid Xiningi linnavahel ning inimesed vaatasid mulle ilmselt kauem järgi, kui juhul, kui ma oleksin hoverboardil mööda linna ringi liuelnud.

Soojendusvõimlemine avatseremoonial enne 10 km distantsi starti

Laupäeva hommikul viis väike bussisõit meid ürituse starti ja sain ka aru, miks nende välistundegite kokku ajamisega sellist vaeva oli nähtud. Avatseremoonia oli tõesti võimas. Tuhanded inimesed väljakul, suur lava, bännerid, lipud, õhupallid, sajad pensionäridest tantsutüdrukud. Kõne pidas linnapea, mingi spordipealik, mingi maakonna pealik, INWA president. Natukene imestasin, et Xi Jinpingi isiklikult polnud kõnepidajate seas. Aga seda pettumust leevandas see, et minuga koos soovisid pilti teha vähemalt sama palju inimesi nagu Christiano Ronaldoga peale mängu pildile tahtjaid on.

Kuna ma pidevalt pidin piltidel naeratama ja üha uusi ja uusi pildisoovijaid, nii mehi, naisi kui lapsi, ilmus välja, siis ma mingit erialast soojendust teha ei jõunud. Ega ma ei oleks osanudki. Kas ma ei maininud, et ma pole kunagi kepikõnnis võistlenud ja mul polnud õrna aimugi, mida või kuidas.

Suvalise Euroopast kohale tulnud inimesega on vaja igaks juhuks pilti teha. Mul on ka hea meel, et sain pildile koos kohale kamandatud “ergutustüdrukutega”. Sest muidu ütleks sõbrad “no pic, no proof”.

Laupäevasel päeval oli kavas 10 km distants ja stardid anti lainetena. Meeste klass esmalt, siis naised, siis M40, kuhu ma ei peaks veel kuuluma, aga kuhu mind sünniaasta järgi pandi ja siis N40. Stardisirge oli tõesti võimas. Iga grupi ees läks liikvele sireenidega politseiauto. Ees-taga ja küljepeal patrullisid kohtunikud nii autodega kui jalgratastega. Täitsa siuke tunne oli nagu oleks olümpiamängude maratoni start antud. Must asfalttee sillerdas ees päikese käes.

Aga võistlusest endast ka pisut. M40 klassis oli kokku umbes 60 startijat, peamiselt hiinlased, nagu teisteski klassides. Konkurentsi pakkusid neile vaid mina, INWA president Aki, kes võttis rahulikult sisse viimase positsiooni ja kaks korealast. Nagu ma arvasingi, siis viimasena ma käia ei viitsinud ja esimese kilomeetri lõpuks sain mingisuguse käimisrütmi kätte. Siis hakkas võistlejaid vaikselt selg ees vastu tulema, ka naiste ja meeste klassi omasid, kes olid enne rajale saanud.

Teiseks-kolmandaks kilomeetriks sain hoo üles ja hakkasin mööda saama võistlejatest, kes olid enne startinud.

Umbes poole peal jõudis mulle järgi hiljem rajale pääsenud N40 klassi liider, kes oli ilmselt endine võistluskäija. Keppidega ta suurt miskit ei teinud, peamiselt tilpnesid niisama tal käte otsas. Olin ka ise selgeks saanud, et keppide olemasolu ja nendega tõukamise kohustus tegelikult segas, sest ei lubanud õiget sammusagedust arendada.

Nüüd aga ma seda hiina prouat endal enam eest minema ei lasknud. Õppisin tema tuules, kuidas see õige võistluskäimise tehnika välja näeb. Kohtunikud aeg ajalt pahandasid prouaga ja tahtsid talle kollast kaarti anda, et ta kätega piisavalt aktiivselt tõukamist ei imiteeri. Näitasid minu peale, et vaata seda, kuidas käima peab. Selle peale otsustas proua ilmselt, et edumaa konkurentide ees on piisav ja targem on minult õppida kuidas kätetöö peab välja nägema ja otsustas ise minu selja taha jääda ja mõne aja pärast jäi ka maha.

5,6,7 ja 8. Pärast finišit saime endale kaela sellised ajutised “medalid” millele oli meie koht märgitud ning mis hiljem vahetati päris medalite vastu. Pildil M klassi 5. koha saanud Shukai Mao (kes palus end kutsuda Gary’ks, Hiina), mina, N klassi 7. koha saanud Lucy Binfield (UK) ja 8. koha saanud Tara Ellen Karihtala (Soome)

Mäletan ülikoolis, kui Alfred Pisuke meile käimiseteooriat õpetas ja kirjutas tahvlile maagilise lühendi KÜMK – keha üldmassikese. Nüüd mu silmad avanesid lõplikult ja püüdsin omal nahal tunnetada, mida need neli maagilist tähte sümboliseerisid. Mäletan kergejõustikueksamilt vaid seda, et KÜMK pidi käimise juures võimalikult vähe kõikuma ja liikuma ainult sirgjooneliselt edasi. Suures plaanis tähendab see seda, et puusad peavad vänderdama nagu taksikoeral või MyFitnessi stepperi peal. Mul on kahju, et ma ei saa oma tehnikanäitest videot kaasa panna teile. OK, keda ma petan. Mul ei ole kahju.

Igatahes nüüd oli mul asi selge ja tulistasin edasi. Sain veel 5-6 härrast enne finišit mööda ja lõpuspurdinga kerkisin 6. kohale. Endale suureks üllatuseks sain lisaks medalile ka auhinnaraha 200 jüaani (esikoht olevat saanud koguni 4000). Ses mõttes võimas lugu, et Eestis oleksin iga suvalise käimise- või jooksuüritusel osalemise eest sama suure summa pidanud ise välja käima. See summa on võrdne umbes 25€-ga.

Loomulikult valitsuse poolt välja pandud kobedad auhinnarahad olid starti kohale toonud kõvad käijad ja esimesed viis olid kõik hiinlased. Ma olin kõigis võistlusklassides koha poolest parim välismaalane. Aeg oli 1 tund ja 3 minutit, mis oli mulle mõnevõrra üllatus. Enne starti arvasin, et ehk 1 tund ja 10 minutit oleks reaalne kõndida, aga ligi 10 km tunnis tundus üsna aukartustäratav tempo endalegi. Väsinud ma selle tempo peale muidugi polnud. Ainult puusad ja säärepealsed olid vähe kõvema töö ära teinud. Kuuenda koha oleksin saanud ka meeste põhiklassis. Nii M kui M40 tempod olid tegelikult üsna sarnased.

Veidi ülevalgustatud pilt meie teise võistluspäeva hotelli ümber olnud pargist või pigem loodusest, mis seal ümber oli. Qinghai provints pidi olema Hiinas väga oluline siseturismi piirkond. Välismaalaste välimuste inimesi seal siiski eriti palju ei näinud.

Edasi viis pooleteise tunnine bussisõit meid järgmisse linna (Guide) ja järgmisse hotelli. Pühapäeval oli ees poolmaraton. Vaesed tudnegid, kes sporditegemisega harjunud polnud oigasid bussis, nagu sõjas haavata saanud, kui sellele mõtlesid, et järgmisel päeval veel rohkem käia vaja. Mina mõtlesin bussis tukkudes järgmise päeva plaani.

10 km võistluse tulemuste pealt oli selge, et kui keegi üldse hiinlastelt ühe 12 väljaantavast karikast (4 vanuseklassi korda 3 karikat) ära plaanib võtta, siis minul on ainsana mingi reaalsena näiv võimalus. Hotellis avastasin googledades – vabandust bingides, sest google Hiinas ei tööta – et Rio olümpial olid hiinlased käimises teinud suht puhta vuugi. Seega võib arvata, et neil on ülilai kandepind ja eks stiilist oli näha, et parimad võistlejad on oma elus seda asja varem oluliselt rohkem harjutanud kui mina.

Esimest päeva kokkuvõttev uudis INWA kodulehel, mis räägib sellest, et Hiina käijad kontrollisid olukordi, kuid oli häid esitusi ka teiste riikide esindajate poolt, nagu näiteks Marti Soosaar Eestist 🙂

 

Järgmise päeva stardieelne etendus ei olnud mitte vähem pompöössnne. Inimesi oli Guide linna, Kollase jõe ääres üles pandud lava juurde kogunenud mitu tuhat. Võimas vaatepilt. Jälle hiina muusika, kõned, pildistamine. Ma olen suht kindel, et kohalikud olid kindlad, et kohal mingi spordiala suurimad tähed kogu maailmast. Ja neil ilmselt oli õigus, sest kes ikka meist suuremad kepikõnnitähed maailmas on 🙂

Täna plaanisin kohe esimestel meestel stardi järel hammastega kinni hoida ja startida esireast. Aga juba esimese kilomeetri järel sain aru, et midagi ei ole teha. Nende meeste käimisetehnika on lihtsalt nii palju lihvitum ja kulutab vähem energiat, et esikolmik libises ja libises tasahilju eest. Mina olin pundis 4-9 kohale. No mis seal ikka, taas tõestus sellele, et aastaid käimise harjutamist tagab siiski parema tulemuse, kui esimesel võistlusel on võimalik käigu pealt õppida.

Vasakul on meeste klassis mõlemal päeval võistluse kinni pannud Chengxiang Yang. Näeb ju sportlase moodi välja küll.

Ilm oli üsna soe. Ilmselt kuskil 30-35 kraadi vahel. Õnneks panin päikesekreemi peale enne starti, seega päike ja kuumus mind ei seganud. Rada kulges umbes 2700 ja 2900 m vahel kirjade järgi. Tõusud siiski kuigi järsud ei tundunud, pigem lauged. Oleksin lootnud raskemaid, et need rohkem neid käijaid rivist välja lööksid. Rahvast elas raja ääres kaasa päris palju ja tundus, et päris palju reaalselt istuvad või seisavad seal selleks, et võistlejatele kaasa elada, mitte polnud juhuslikud möödakäijad.

Guide pole ka selline suurlinn, pigem üsna rahulik. Meie maratonidistants kulges peamiselt mööda väiksemaid teid ja lõpus suisa looduses. Natukene ka tõrva korraldajate meepotti. Hiinalsed on muidu suurepärased organiseerijad. Midagi sellist, nagu nad seal tegid, ei ole Eestis ega Euroopas võimalik teha. Aga samas nii lihtsate asjade juures oli möödalaskmisi. Näiteks umbes iga 500 m tagant olid tee ääres punasel taustal 10 m pikkused  loosungid, mis kiitsid nii inglise kui hiina keeltes Guide loodust, elanikke ja kutsusid üles ausale mängule jms. Küll aga oli unustatud panna üles kilomeetritähised. Kui palju on kõnnitud ja kui palju on käia. Jõuvarude optimaalse jaotamise seisukohalt selline pimedas olemine muidugi rõõmu ei tee. Joogipunktides üritasin inimestega suhelda, et teada saada, palju on lõpuni, aga hoolimata sellest, et kohati seal oli 100 inimest vahtimas ja ma karjusin üle terve joogipunkti: “How many kilometers, how many kilometers”, siis rahvas vahtis lihtsalt edasi. Mõtlesid ilmselt, et see on mingi veider viikingite kepikõnni stiil, et tuleb samal ajal röökida, kui kõnnid.

Liigun teise päeva finiši suunas. Absoluutselt võimsad vaated olid seal lõpus ikka.

Tore lugu juhtus siis, kui ma olin sellest teadmatusest juba üsna muserdunud. Olime linnavahel rohelusest jõudnud kõrbe. 200 m minust eespool liikusid kaks konkurenti  ja umbes sama kaugel järgmised kaks ja ma püüdsin mäest alla liikudes leida mingit uut salajast ja seni avastamata kepikõnni tehnikat, kui korraldajate auto peatus mu kõrval. “How many kilometers?” jätkasin nüri järjekindlusega, kuigi seni 300 inimest polnud mu abiküsimisele reageerinud. Selle asemel, et mu küsimusele vastata tuli tütarlaps autost mu juurde ja tõmbas punase kriipsu numbrile.

“What is this? Why?” Ikka ei mingit vastust. Selle peale läksin juba üsna närvi ja hakkasin nende peale eesti keeles karjuma: “Krt…keegi mitte midagi ei ütle, aga nüüd võtate maha….krdi….piip-piip.” Eriti uhke ma selle saavutuse üle nüüd ei ole, et ma enesevalitsuse kaotasin, aga tõesti olin pahane. Kuidas te teete niimoodi rahvusvahelist üritust, et osalejad ei saa mitte midagi mitte millestki aru. Ega mul kuskile minna polnud, nii et liikusin ikka finiši poole edasi. Kõndimisega ennast ära väsitada on päris raske, seega mul polnud häda midagi ja loodus oli muutunud imeliseks. Mäed, kivine kõrb ja ees lookles mäest alla ja üles teelint, mida mööda liikusime ja vasakul käel Kollane jõgi. Üsna kummaline oli vaadata, kuidas jõgi voolab läbi kivikõrbe, sest tõesti isegi jõe kallastel ei olnud väga palju rohelust.

Sudaani kepikõnnikoondise esindaja teel finišisse. Lõputõus.

Kümnekonna minuti pärast peatus mu kõrval meie buss, kus oli sees võistluste peakorraldaja ja Hiina kepikõnni liidu pealik Ted. “Marti, mulle öeldi, et sa said kollase kaardi. Ole ettevaatlik.” OK, seda siis tähendas see punane kriips, tähendab mul on ikka võimalus veel saada tulemus kirja. “Palju finišini on? püüdsin Tedilt teada saada. Selgus, et ta ei tea ja helistas kellelelegi. Aki andis mulle käigu pealt juua, mis oli abiks, sest vett auras ja voolas igast nahapoorist sellise ilmaga. “10 km on veel minna,” ütles Ted. Mida? Kaua ma rajal olin olnud siis? See pole võimalik. “Kaks tundi,” vastas Ted. Aga kuidas siis vaid 10 km on käidud. “Hmm, tõepoolest, see pole loogiline,” sai ka võistluste peakorraldaja asjast aru ja buss sõitis edasi.

Kohtasin kümmekond minutit hiljem neid uuesti, kui nad võistlejate rivile vastu sõitsid. Lõpuni on 5 km, hõikas Ted mulle bussist. OK, ka see tundub veidi ebaloogiline mõtlesin, aga mis siis ikka. Jõudu mul oli, tuli kuidagi keskenduda sellele, et iga samm oleks võimalikult pikk ja kiire. See võttiski põhilise energia ja mul ei tulnud see kuidagi automaatselt. Seepärast need käijad ka eest minema libisesid, et nemad suutsid autopiloodil teha sellist kõnnakut, aga mina pidin kogu aeg mõttega asja juures olema.

Boliivia kepikõnnikoondislane lõputõusul.

Igatahes hakkas eesolijatega vahe vähenema vaikselt ja ma võtsin endale eesmärgiks ees nähtaval olijad kinni püüda. Olin sel hetkel 8. kohal. Ees paistis üks natukene pikem tõus ja olin seitsmendal mehel järel. No 4 km peaks siis umbes olema nüüd, mõtlesin kui tõusu alguses seisev korraldajate autost öeldi mulle “last kilometer.” Tohohh, sel hetkel ei tundnud ma sellest infost üldse rõõmu, sest oli selge, et mäe poole peal paistvad kaks meest jõuavad kindlasti finišisse enne kui ma nad kätte saan. Kuues koht oli käeulatuses ja mees kustus tõusul ilmselgelt, nii et 150 m edu sulas sel tõusul sama kiiresti nagu oleks peotäis lund sinnasamasse kuumale asfaldile visatuna ära sulanud.

Mäe otsas oligi finiš. Taas kuues koht. Mis seal ikka. Karikale ma poleks suutnud nagunii pressida, esimesed kolm kõndijat olid nagunii omaette klass. Meie buss oli juba finišisse sõitnud mu asjadega ja võtsin oma telefoni ja läksin käijatele vastu, et pildistada finišeerujaid ja tõepoolest imelist loodust, mis seal oli. Tagapool otsas tulijad tundusid ikka üsna väsinud kohati. Nii mõnigi, kes kaotas ajaliselt vaid paarkümmned minutit mulle, taarus tõusul väsinult ja mõnel olid valest jalanõude valikust jalad villis. Pakistani kutt oli otsustanud tulla rajale madalate üle kanna jalgatõmmatavate suurte õmblustega vabaaajajalatsitega. Nüüd olid villid nii suured, et ta koperdas jalad laiali ja oli jalatsikannad alla tallanud, et ville mitte suuremaks ajada. Üks Sudaani kuttidest oli endale kindel, et teksapüksid on õige kepikõnni riietus. Kohe üldse ei kadestanud tema valikut selle kuumaga. Aga võib olla on Levi’s tema riietusesponsor?

Kasahstani kepikõnnikoondislane Fatima lõputõusu lõpumeetritel. Sündinud on rahvusrekord.

No igatahes lõpuks tulid kõik finišisse, välja arvatud mõned katkestajad, kelle seas Sudaani tütarlaps oli juba esimesel päeval 10 km distantsi lõpus meedikute abi ja turgutamist vajanud. Nüüd oli meedikute tiimi hoole all meie pakistanlane, kes kiirabi bussis oli silmnähtavalt rahulolev, et temaga toimetati.

Tagasi finišisse jõudnuna läksin korraldajate telgi juurde, et võtta pudelit vett. Vaikselt pakiti juba finišit kokku. Üks korraldajatest tõmbas taskust suitsupaki ja pakkus mulle ja Bangladeshi tüübile suitsu. Ma olin sellest lahkusest keeletu. Xie xie,  oskasin vaid ehmunult öelda ning tegin käega liigutuse, mis on tuttav nõukogude vene propagandapostril, kus noormees ütleb resoluutselt “njet” väljavalatud viinapitsile. Bangladeshi kutt võttis rahumeeli pakutud suitsu vastu ja asus pikkade mahvidega poolmaratonist taastuma.

Video lõputõusult. Liikusin finišeerijatele vastu. Võimsad vaated on garanteeritud 🙂

Selliselt lõppes mu elu teine ja võib olla ka viimane kepikõnni maailmakarika etapp. Järjekordse kuuenda koha eest teenisin veel 200 jüääni auhinnaraha ja päikesesirmina töötava laiade servadega riidest mütsi, mille viisin isale maale. Kuskil linnatänaval ma sellise moeröögatusega ise vahele jääda ei julgeks, aga päikese käes maal muru niites või marju korjates või mida iganes tehes täitsa ok asi.

Selline maja oli lõputõusu kõrval. Suht originaalne välimus, punane lipp siiski lehvimas keset kõrbe.

No kes oleks arvanud, et mu sportlasekarjäär võtab veel nii võimasad pöörded, et tulevad auhinnarahad ja medalid ja “spordivarustus” auhinnaks. Poolmaratoni rajal oleks kõigist meestest ma oma ajaga olnud 11. Startijaid oli üle 100, seega mitte kõige hullem. Kõigist naistest olin teisel päeval juba kiirem, nii palju olin kahe päeva vahel arengut teinud. Igatahes olgu kiidetud kepikõnni maailmakarikas ja kas tegemist jäi mu luigelauluga või olen kunagikuskil veel stardis, see juba paistab siis kui tulevik kätte jõuab.

Siin teist päeva kokkuvõttev uudis INWA kodulehel. Selle uudise juures kõige lahedam on see, et isegi mitte ühegi võitja nime pole mainitud, aga minu nimi on. Vot superstaar 🙂 Kuna ma saatsin Akile kirja küsimusega, et miks nii, siis võimalik, et uudisesse tehakse veel parandused.

Vanuseklasside parimad ning nende selja taga erinevad funktsionärid, kes karikaid jagasid. Kahjuks mina polnud see ega teine.

Mis sellest sarjast aga tulevikus saab, eks näis. Nagu enne kirjutasin, siis minu eelistus oleks, et see kepikõnni sari ei toimiks pigem võistlusena vaid pikemate matkadena, kus osalejad saavad osalemise eest templid. Mu poolest, kui võistlemishuvilisi on, siis võiks olla mõlemad asjad ühes. Kes tahab andku kuuma, aga suurem enamik inimesi ilmselt naudiks niisama loodust ja liikumist erinevates ilusates kohtades. Kui otsite Eestis sellist üritust, kus kaunis looduses kepikõndides liikuda, siis vaadake Elamusretkede kodulehte elamusretked.ee ja registreeruge näiteks tulevasele kepikõnnimaratonile Värskas.

Poseerin medali ja tähtsate härradega finišis.
Pärast võistluste lõppu ja autasustamist tegime autasustamise koha lähistel turistidele mõeldud teemapargis väikese tiiru ja saime INWA presidendi Aki Karihtalaga proovida ka bambusparvega sõitmist. Polnudki teab mis raske. Xdreami korraldajad võiksid lisaülesandeks selle teha.

 

 

 

 

Autorid

  • Britt Rosenberg Avalike suhete juht
  • Marti Soosaar Tegevjuht

Vanemad postitused

Postitustesarjad

Ettevõttele
For companies
Huumor
Įmonėms
Investorile
Mehis vs 730 km
Polar Bear Pitching
Spordipäeviku võistlused
Sporditoetus
SportID edetabelid
SportID üritused
Teenusepakkujale
Tuhat ja üks spordiüritust
Uudised

Arhiiv

Märksõnad

1 miljon 9 mõtet Aivo Adamson aktiivsuspäevik alkohol analüüs anatoli šmigun andrei jämsa ants veetõusme anu hark Apotheka argiato argo virkebau blogilates BodyBalance bodycombat BodyPump Boost brasiilia challenge cheques company sports dan ariely daniel levi deltabid dieet discgolf eeskujulik ettevõte eestimaa liigub Eesti parim e-teenus Eesti Politsei Eesti toit Elamusmaraton Elamusretk Elery Ulmova Elina Purde eratreener erkki brakmann esmaabi euroopa aktiivseim ettevõte euroopa mängud euroopa spordinädal fartlek felipe millan FirmaFitness firma jõusaal firmasport fitbit fitlap fitnessvõru flow Fujitsu funderbeam füsioteraapia ghetto workout grigori minaškin gwangju harrastussport Hawaii Express health benefits Helle Pondre hoovisport ILUUM Indrek Tustit Insanity investor investorid investorile investors iphone IT-sektor iwatch jaak mae jalgpall jalgrattasõit jawbone jooksmine juhan mettis juhtkond jõulinnak kahekümnevõistlus Kahneman kaire leibak Kaisa Kukk Kaisa Torn kalev spa kanuusõit Karmo Karjamets kaur kivistik kepikõnd kergejõustik Keskkonnaamet kondimootoriga tööle kontorisport kontorivõimlemine korvpall Kristjan Port käimine köögiviljad kühne + nagel laagri tennisekeskus laulasmaa spa leho virma lembitu kuuse les mills liikumine Liikumisaasta Lõpuspurt liikumisharjumus lumelaud lõigutrenn lõuna-korea lõunauinak Maanteeamet maraton marko luhamaa Mark Simla marti soosaar massaaž mati alaver matk matkakuu matkamine miinuskalorsusega toidud Minu Tervis mure päriselust muusika myfitness müügiesindaja naissportlane nelli paju Nordea orienteerumine palgalõhe palleter piletihind pimemassööride ühing Pipedrive poksimine Polar Bear Pitching priit pullerits psühholoogia pulss rait rodi rannavolle Raplamaa haigla rasmus mägi rattasõit Ravimiamet rein taaramäe reklaam reklaamindus reval sport riigiasutus riigi tugiteenuste keskus ronimisministeerium rullibaas rulluisumaraton rulluisutamine saksamaa sammutest Scania seb SEB Tallinna Maraton seiklussport seitsmevõistlus sendgrid shipitwise smuuti snowtubbing soojendus spordi- ja hobimess spordiajalugu spordiareng spordiklubi spordikompensatsioon spordimess spordipsühholoogia sporditoetus spordiüritus sportid SportID edetabel SportID Sünnipäev sportlik ettevõte sportlyzer SportsGene start-up startup chile startupid Startup Wise Guys star wars suitsetamine suusalaat suusatamine suvefestival swedbank söömine taekwondo taimetoitlus talisport talisuplus tallink Tallinna Lennujaam Tallinna Lennujaama SK tamme staadion tartu TEDtalk tehnika teipimine tele2 telefoniäpp telkimine Terve Pere Apteek tervisekontroll terviserajad TET seminar theleanmachine tiimi üritused tippsportlane toitumine toitumiskava toitumisnõustamine toitumispsühholoogia Transferwise treening treeningandmed treeningseadmed treeningvideod trenninimed trenniplaylist trennitegija toidupäevik trennitest triobet turvakontroll Tversky tõnu endrekson tõnu runnel töötervishoid tšekid uisutamine ultramitmevõistlus uni universiaad usa USS Security Uuel aastal uue hooga uurimus uuring uus hooaeg vabaõhujõusaal valgustus veeriku veetarbimine vennad ehtius vereproov veronika zuikova vigastused ville arike vitali bernatski välismaised spordiklubid väljakutse Xdream xhitdaily youtube äripäev ülekaalulisus